Pages

22 December 2012

Neli kuud Slovakkias.

Tere!

Vabandan, et ma ei kirjutanud nii nagu lubasin. Ennem jõule on niii palju üritusi ja kohustusi ja tegemisi, et lihtsalt ei jõua kuidagi blogini..

Aga kõigepealt natukene uut infot. Nimelt ma sain paar päeva tagasi lennupiletid. Eestisse saabun 4.veebruar kell 23.15. Nii, et ootan teid kõiki lennujaama ja ei mingit vabandamist et kool või töö järgmine päev, eks! :D

 Ei tegelikult, ma ei tea. See on nii imelik, et ma pean juba kuu ja natuke peale pärast siit lahkuma. Alles ma ju tulin ja nüüd tagasi minek. See lahkuminek ja hüvastijätt sõprade ja siinse perega saab keeruline olema. Kui Eestist ära minnes ma teadsin, et ma näen kohe-kohe kõiki jälle, siis siit lahkudes ma ei tea kuna ja kas ma neid jälle näen.. Mu ühele klassiõele, kes on ka üks väga hea sõbranna siin, tulid lihtsalt pisarad silma kui ma ütlesin millal ma lahkun. Mille peale mina käskisin rõõmus nägu pähe teha ennem kui ma ise ka nutma hakkan.. aga jah.

Mul ei ole tegelikult täna ka eriti blogimise tuju, eriti veel kirjutamise, seega ma lisan teile siia mõned pildid ja kommenteerin neid, eks. :)

Paar nädalat tagasi vist juba, ma ei mäletagi kuna see oli, käisin ma Austrias, Linziz, koos klassikaaslastega. Tore päev oli. Käisime jõuluturul, linnapeal ja lõpuks tulevikumuuseumis. :)

Kui WC-s on sinine valgus tuleb alati ju pilti teha. :D

Tulevikumuuseumis. :)

Ja üks klassipilt ka.:)

Siis 14-16. detsember veetsin ma YFU-katega. Miks on alati nii, et kui toimub midagi väga toredat, saab see nii kiiresti läbi.. Need ülitoredad kolm päeva täis rääkimist, naremist, lumesõda, ehtimist, naermist, keele õpetamist ja õppimist, veidrate mängude mängimist ja veelkord naermist möödusid kahjuks liiga kiiresti. Loodetavasti näen ma neid kõiki toredaid inimesi veelkord, ennem kui ma lahkun. :) Ja mis kõige tähtsam, meie Lõuna-Aafriklased jõudsid lõpuks kohale. Üks poiss, teine tüdruk, nagu te piltidelt arvatavasti aru ka saate. :) Igatahes poiss elab seal linnas, kus Johanna koolis käib, aga koolis käib ta minuga samas koolis. Seega on vähemalt üks vahetusõpilane keda ma iga päev näen. :)


grupipilt, Jana tegi pilti, seega tema puudub kahjuks pildilt.

Me õppisime ka hambaid pesema ja saime kõige-kõige parema hambaharja omale. :D
grupikallli!!!! (Kui keegi lahkus, oli üks suuuur grupikalli alati)


Hobuse mäng. Kus lõime kätega vastu põrandat, kallutasime vasakule- paremale, lehvitasime ja hüppasime. :)

Tegime kaarte ka. :)

Valepidi, aga elate üle. :) Seal on peaaegu kõikides keeltes, mida keegi meist oskab kirjutatud häid jõule! :)

Vetsupaberist pulmakleidid+moeshow :)

Nüüd see reede sai kool läbi ja meil on natuke rohkem kui kaks nädalat vaheaega. Mingi osa sellest möödub ka Tatardes suusatades. Nii, et Eestlased, lähete ka Kuutsemäele suusatama? :D
Aga okei, lõpetan tänaseks.

Veselé Vianoce!(Häid jõule!)


Kallid! :)
Mariliis.:)

09 December 2012

Ma pole turist, ma elan siin!

Ahojte!

Mul on siin jäänud vähem kui kaks kuud veel. Ja kalendrisse vaadates, avastan, et mul on ette planeeritud need kaks kuud peaaegu, et kõik päevad. Seega tähendab see seda, et see kaks kuud mööduvad arvatavasti kordades veel kiiremini kui viimased kuud. Ja siis peab Eestisse jälle tagasi minema..

Aga nüüd siis üks supertoreda nädala kokkuvõte teile siia.

Esmaspäev:
Koolis ei käinud, selle asemel sõitsime Nitrast pooleteise tunni asemel 6 tundi koju. Peatudes iga suurema poe ja tankla juures, sest alati oli midagi vaja või me otsustasime lihtsalt vaatama minna, mis seal on. :) Ei tore oli. Kuna mul oli viimane päev aega kõneaega laadida, kolm kuud sai viimasest laadimisest mööda ja kui ma poleks laadinud oleks mu sim-kaart suletud, siis me läksime O2 ka. Eelmisel päeval oli olnud mul tõsine probleem kuidas ma selle laetud saan. Sest ema oli ju Mayaga haiglas, mina olin keset viinamarjaistandust, kus pole ei poode, pangaautomaate ega midagi ja netis saab ainult krediitkaardiga maksta, sest mul ei ole Slovakkia pangakontot. Paanika missugune! Aga  kõik lõppes hästi. Sain omale kõneaja laetud ja elu oli jälle lill. :) Aga Maya oli emaga haiglas, sest Mayal pidi operatsioon olema, aga kuna ta on haige natukene siis jäi see ära. Nüüd järgmine nädal on uus aeg, aga see ei ole veel kindel kas ta saab minna, sest tal on ikka köha veel..

Teisipäev:
Käisin küll koolis, aga ma ei tea mis mõte sellel oli, sest jälle jäid pooled tunnid ära ja ma sain juba lõunaajal koju tagasi. See on minu jaoks nii veider, Eestis kui mõnda õpetajat ei olnud, siis andis tundi keegi teine. Aga siin, kui õpetajat pole, jäävad tunnid ära. Ei tegelikult mulle meeldib nii. Ei saa kurta, sest see tähendab jälle toredat õhtupoolikut toredate inimestega. :)

Kolmapäev:
Koolis oli esiteks avatud uste päev. Paganama palju inimesi oli seal ikka. Nii paljud ikka tahavad siia kooli tulla. :)  Ja sellega seoses, ma ei saa ikka aru, kuidas on võimalik, et 13-14 aastased lähevad gümnaasiumisse? Ebaloogiline minu jaoks.  Siis teiseks tähistasime koolis Mikulašt. Ehk siis oli avatud jõulukohvik ja palju süüa ja me saime koolis kommi palju-palju-palju. Ning tänu sellele olid mõned õpilased, kes on õpilasesinduses, riietatud kas ingliks või deemoniks.
Ja tänu Mikulašele oli kool jälle natuke lühem. :) Ehk siis pärast kooli sai jälle klassikaaslastega linnapeale minna. Ehk söömas käia ja avastada mänguväljak, mis Auparki taga on. Jah, väikesed lapsed leidsid kiiged ja karussellid üles. :)


Neljapäev:
Oli päris Mikulaš. Hommikul sai palju-palju kommi. Teate, see siinne Mikulaš on ikka palju parem, kui Eesti päkapikud. Saad oma hunniku komme ühe päevaga kätte ja kõik on super. :) Siis Mikulaše ajal või ennem seda isegi kaunistatakse juba kodu ära. Nagu Ameerika filmis oleks, kõik kohad on üliuhkelt ära kaunistatud. :) Pärast kooli läksime jõululaadale. Jõime kuuma teed, sõime pannkooke, laulsime, tantsisime, kõndisime, rääkisime, naersime ja tegime veidrate olevustega pilte..  lihtsalt super oli. Kuigi väljas oleks võinud natuke soojem olla.. :) Koju jõudsime, siis Maya oli isaga vanaema juures ja me jäime ööseks emaga üksi koju. Või noh koer, Tara oli ka. :) Aga õhtu oli tore, mängisime kaarte, rääkisime kõigest, tantsisime Gangdam style ja käisime külapeal koeraga jalutamas. :)

Meie kuusepuu. :)
Reede:
Kool. Inglise keele esitulus, kus pidi ka kostüüm olema. Nimelt pidime Suurbritaniast kedagi kuulsust mängima. Vahet polnud kas praegusest ajast või 150 aastat tagasi. Ma olin siis Queen Anne.  Võtsin Maya diaara kaasa ja panin pähe. Peale esitlust nõudsid kõik klassivennad seda enda pähe ja tegid pilte. :) Ludo käis pärast ülejäänud päev diraara peas ringi. :) Ja Samuel mängis printsess Dianat. Siis saime me kõik küll naerukrambid. Ta nägi välja päriselt nagu naine. :)
Õhtul läksime sushisse, saime veeeel komme. Ma ei tea mis jõulude ajal saab, kui juba niii palju süüakse. Siis ma lähen täiesti lõhki vist. Pärast seda koju, magama.

Kas ta pole mitte kena naine? :D
Laupäev:
Käisid majaostjad. Nii armas laps on neil. :) Siis kaunistasime veel kodu. No kas ei aita juba? paistab et ei. Aga nii kurb, et meil on kõik jõuluasjad tehismaterjalist. Ei päris jõulupuud, ei päris jõulupärgi.. kurb. Loodame et vanaema juures on päris ikka :) Õhtul tulid Sushi vanaema, vanaisa ja üks naine, kes seal töötab siia. Tegime kuhja piparkooke ja doomino küpsiseid. :) Pole aimugi kes neid sööma hakkab, tõesti. Liiga palju on neid.

Pühapäev:
Käisime emaga ühe uue silla peal jalutamas ja Maya rattaga sõitmas ja seejärel jõululaadal jälle. :) Palju teed, palju vahvleid, veider toki otsas õun, tooli katki istumine, naermine, rääkimine ja veendumine, et ainult Eesti koerad ei vihka mind on lühike kokkuvõtte super päevast.:) Koju tulles tundsin juba õues head lõhna.. ja mis see oli? Ei miski muu kui kartulid, liha ja hapukapsas!!! Niii hea oli seda kõike süüa. :) Pärast söömist ronisime emaga diivani peale teetass käes ja vaatasime Shrek2-e.:) Pärast Shreki lõppemist suundusin ma arvutisse. Nimelt ma teadsin, et lõpuks üle pika- pika aja saan ma Liinaga skypes rääkida. Ja siis tuli veel välja, et Kaisaga ka.. Nii tore oli neid näha ja nende häält jälle kuulda. :) Nüüd peaks ühe õhtu ette võtma, kus ma Õnne ja perega ka räägin. Pole nendegagi tükk aega rääkinud skypes. :)

Kusjuures täna autos vaatasin aknast välja ja nersin omette, kuidas me alles tulime siia. Viinist Bratislavasse bussiga sõites me Johannaga lihtsalt vaatasime neid "mägesid" suu lahti ja imestasime, aga nüüd, ma ei pane neid enam tähelegi. Need mis siin Bratislavas on, need tõesti ei ole mäed.Seega kui see siin nii tasane tundub, mis siis veel Eestis on, ei tea.

Nüüd sai see kohustuslik pühapäevaõhtune postitus tehtud ja lähen ära magama.:) Ja endiselt loodan, et te kirjutaksite mulle mida te kuula tahate minust. :)

Kallid teile kõigile! :)
Mariliis.:)

02 December 2012

Detsember. Detsember? Detsember! DETSEMBER?!?!

Tere!

Üritan siis nüüd nii, et iga pühapäev teen nädalast kokkuvõtte, nagu mulle ettepanek tehti. Eks näeb mis selleest välja tuleb. Miks ma arvan, et kaua see ei kesta, aga loota ja üritada ju võib. :)

Seega esmaspäev-teisipäev:
Võtsin need kaks päeva kokku, sest need olid minu jaoks põhimõtteliselt samasugused igavad päevad. Nimelt meil õpetajad strekisid ja meil ei olnud kooli. Seega istusin ma kodus. Vähemalt ei pidanud üksi olema, sest ema oli haige ja oli ka kodus seepärast ja seega ei viinud ta Mayat ka lasteaeda. Teisipäeval õmblesin mayale merineitsisaba.. kohutav oli teha enamus käsitsi, sest see paganama õmblusmasin ei õmmelnud seda riiet.. pluss ma ei osanud peast seda kuidagi teha. Mingisugust lõiget ka kusagil ei olnud jne.. ühesõnaga keeruline,keeruline,keeruline, aga peaaegu valmis ta on. ainult saba otsa fliisi või midagi tugevduseks veel vaja.

Kolmapäeval läksin siis kooli, väga pikk koolipäev oli 4 tundi tervelt. Peale kooli bussiga koju ja siis ülejäänud päeva veetsin emaga kahekesi teleka ees, tekk ümber ja teetass käes..

Neljapäeval oli tavaline koolipäev. Sest õpetajad otsustasid mitte enam  streikida. Või noh pidi olema tavaline, tegelikult ikka enamusi õpetajaid koolis polnud, nii et peale kahte tundi kui õpetajaid kusagilt välja enam ei ilmunud läksime klassivendadega võrkpalli saali mängima. Jah, Liina, mina mängisin võrkpalli ja täiesti vabatahtlikult! :) Mõne aja pärast hakkas igav ja läksime lõunat sööma. Pärast seda läksime klassivennaga Stupavasse. Seal tema oma teed ja mina oma teed. Muidu oleks suund esialgu sama olnud, aga mul tuli sushi isu ja ma jalutasin vanaema juurde sushi baari. Sõin natuke sushit ja kummikomme seal ning jalutasin kodupoole. :) Kodus võtsin Tara ja läksime õue. Nii hea oli lihtsalt kõndida külavahel ja muusikat kuulata..

Reedel oli jälle veider koolipäev. Nimelt peale teist tundi oli mingisugune teema et terve kool läheb streigile, või noh need kes 18 täis ja ülejäänud koju tagasi. Aga direktor otsustas ümber ja meil oli lihtsalt veidike lühendatud koolipäev. :) Pärast seda, kuskil 12.00 tuli ema mulle järgi ja hakkasime Tatardesse sõitma. Nimelt oli seal tennisevõistlus ja me käisime seda vaatamas. Istusin ja jälgisin põnevat mängu kui järsku hakkas sõnumeid tulema: "Mariliis, sa oled telekas!" "Mariliis! Sa oled seda mängu vaatamas?? Kus sa sinna said juba?" jne jne.. siis märkasin lõpuks, et üks kaamerameestest seisab täpselt minu vastas. :) Nii, et Slovakkias olles tuleb telekasse ka sattuda ikka, eks. :)

Laupäeva hommikul kui hommikust sõin, istus lauas minu vastast mingisugune mees. Jah, mees. Täiesti tavaline mees. Või vähemalt niikaua, kui ilmus järsku kaameramees ja inimene kes teda küsitlema hakkas. Mul hakkas kuidagi imelik seal ja läksin otsisin ema üles, kes kuskilt süüa võttis. Küsisin siis, et kes see mees on, et teda filmitakse. Ema: "ah, ei keegi. Ta on Slovakkia parim tennisemängija." Siis sain ma aru, et põhimõtteliselt kõik seal olid mingisugused kuulsused. :)
Pärast hommikusööki läksin mängisin natuke tennist, mida ma küll ei oska, aga vahet pole ju. :) Siis kui ema ja Tomy mängisid tulin üles hotellituppa ja istusin natuke internetis. Pärastlõunal läksime emaga jalutama. Algul kõndisime ja rääkisime niisama pargis, siis üritasime apteeki leida, kuna ema ikka haige. Seda me küll ei leidnud, sest külm hakkas ja me läksime esimesse ettejuhtuvasse baarilaadsesse kohta sooja ja teed jooma. Seal ilmus järsku üks mees mu ette ja ütles: "Sinust saab tulevikus täpselt sama ilus naine, kui su ema siin. Ma tean mis ma räägin, ma olen elus kõike näinud." ja kõndis minema.. Ma jäin host-emale lolli näoga otsa vaatama. Ja siis purskasime mõlemad kõva häälega naerma. :) Ju siis ma olen oma host-ema nägu, mis seal ikka. :)

Pühapäeva hommikul käisime jalutamas ema, Tomy ja Mayaga. Selle järve ääres, millest ma kunagi siin kirjutasin. Et talvel mängivad kuulsused hokit seal peal jne.. See oli ikka nii teistsugune võrreldes eelmise korraga. Nüüd oli lumi, külm, jää.. Eelmine kord oli kõik ikka täitsa roheline veel ju. :)  Pärast lõunasööki (Halusky-d!!!!!!) sõitsime Nitrasse, sest Mayal on homme operatsioon ja nad pidid täna kohal seal olema.

Jah, ei teinud väga midagi huvitavat see nädal. Aga samas nii raske on nädalat kokku võtta ja igast päevast rääkida. Ma ei oska seda teha. :) Loodetavasti asi paraneb järgmiste postitustega.

Kallid!:)
Mariliis.:)


25 November 2012

Mis putukas see veel on???

Tere!

Mul pole õrna aimugi miks ma selle blogi tegin. Kas ma tõesti lootsin, et ma hakkan siia tihti kirjutama ilma, et keegi mulle seda meelde tuletama peaks? Palju lootsin sel juhul. Sest ma tõesti ei viitsi, ei taha ja pole aega siia kirjutada. Varem ma kirjutasin omale märkmikusse päeva sündmusi, enam ei tee ma ka seda. Kirjutamine igalepoole on täiesti vastumeelne. Pealegi, kui ma kirjutan siia, et esmaspäeval käisin Kika, Kika, Miška ja Fredy-ga seal ja seal, siis see ei anna teile ju midagi. Te ei tea, kes nad on, te ei tea seda kohta, te ei tea midagi. Nii, et selle kirjutamine on mõttetu ju, või ma eksin?

aa, ja veel.. ma ju endiselt ei tea mida te kuulda tahate ja mida mitte. Sest ainult Muna kirjutas mulle, mida ta lugeda tahaks, keegi teine pole oma arvamust avaldanud. Nii, et kui tahate, et ma tihemini ja rohkem blogin, siis andke teada palun, mida te kuulda tahate. Kas siis siia kommentaaridesse või facebooki või kirjutage mulle, ükskõik kuidas. :)

Viimasel ajal küsitakse minult pidevalt, kas ma lähen jõuludeks Eestisse või veedan need siin? Vastuseks kõigile, kes veel ei tea: Need jõulud mööduvad siinse pere ja sugulastega, näete mind alles siis, kui YFU teatab, et see kuupäev see kellaaeg pean ma Eestisse naasema. :)

See pikk-pikk aeg teile, mu kallid lugejad, kui ma ei kirjutanud, möödus minu jaoks kiiresti. Liiga kiiresti. Kohe-kohe on detsember.. Alles oli see päev kus ma Liinaga Prossal öösel istusin viimast korda ja ütlesime, et täpselt aasta pärast kui mõlemad tagasi on, istume me siin jälle. Alles oli see, kui me Johannaga siia riiki saabusime ja mitte midagi keelest ja ümbrusest aru ei saanud. Kõik oli nii uus ja võõras. Ja nüüd on kolm pool kuud möödunud nagu helikiirusel. See on nii hirmutav ja kurb, sest varsti tuleb juba tagasi minna, aga samas loomulikult tore, ma näen oma kalleid Eestlasi jälle. :)

Ma arvan, et ma ei hakka siia teile kõigile ette kandma, mida ma siin vahepeal tegin vaid ma räägin ainult sellest, et viimase paari nädala jooksul olen ma nii palju oma saatusekaaslasi näinud. :) Nimelt minul, Johannal ja Susel(vahetusõpilane Saksamaalt) toimus üks päev nn. shopingupäev.. Veetsime päeva Auparkis. Nii tore oli näha neid ja rääkida oma rõõmudest ja muredest ja üritada rääkida oma toredat Slovakkia keelt. Kuigi endiselt tuleb rääkida veel seda slovak-inglise keelt. :)

See reede-pühapäev ehk siis täna oli Johanna siin. Mu host-pere oli igalpool Slovakkia peal laiali ja Johanna tuli siia. Olid väga toredad päevad, mida saab kokku võtta vaid sõnadega: rääkimine, söömine, kilgiprobleem, mis lõppes valusate kõhulihaste ja pisaratega(olete te näinud kilki, kes peale ta peal korduvalt tallamist ja raamatuga viskamist ellu jääb? ja pealegi tuleb tolmuimejast ka veel välja?? mina igatahes nüüd olen), siis mu kodukohas jalutamine ja pood, magamine, kummitused, kokkamine jne jne.. ühesõnaga oli super tore näha ühte eestlast üle pika aja ja Eesti keeles rääkida(mis oli alguses ikka väga veider, ei tee ju seda üldse siin).

Nüüd tänase öö olen ma siin koeraga üksi ja homme tuleb host-ema koju Mayaga. Ja homme-ülehomme ma kooli ei lähe. Õpetajad meil siin streigivad jälle.:)

Lõpetuseks lisan ühe pildi meie Kameeleon Teost. Jah, mul on siin koer nimega Tara(nagu aed või midagi sellist) ja kameeleon nimega Teo(tigu-teo). Kuigi see kameeleon ei ole normaalne, nimelt ta teeb häält ja tahab endast suuremaid ära süüa. Aga see selleks, siin ta on:



Kallid! :)
Mariliis.:)

05 November 2012

Mina ja Slovakkia

Tere!
 
Mäletan veel täpselt kui ma pea kolm kuud tagasi istusin lennukisse ja hoidsin käetugedest kramplikult kinni, sest ma kartsin lennuki õhkutõusu. Alles see oli. Aga siis algas ju kõik uus. Uus elu. Kõik algas kui nullist. Mul ei olnud siin mitte kedagi. Aga selle ajaga kui ma siin olen olnud on kõik nii muutunud, kõik omaks saanud. Pere, klassikaaslastest osadest tekkinud sõbrad, Bratislavas ja Stupavas pole iga nurgatagune uus ja ma ei pea kartma, et ära eksin, enamasti ma saan aru kui keegi midagi räägib mulle, mitte nagu alguses, kus ma ei teinud vahet sellelgi kus üks sõna lõppes teine algas.

Et siis koolis:
Klassikaaslased on super toredad. Kuigi mõndasid neist ma enam ainult klassikaaslasteks nimetada ei saa, sest selle pea kolme kuuga on tõesti tekkinud siin mõned väga head sõbrad. Nüüd on asi koolis sealmaal, et ma ei ole enam uus ja huvitav. Need kellega ma alguses suhtlesin, on alles, aga need teised kes huvipärast tulid ja rääkisid paar sõna on kadunud. Samuti on see, et paljud klassikaaslased katsetavad kui palju ma slovakkia keelt mõistan. Nimelt juba teist nädalat vist nad räägivad minuga peaaegu ainult slovakkia keeles. Õnneks nad üritavad seda teha aeglaselt ja lihtsate sõnadega. Sest sel juhul saan ma neist ilusti aru. Aga kui ma kuulan neid omavahel rääkimas, mõtlen ma tihti, kuidas need sõnad nii kiiresti neil suust välja tulevad. Kas ma ka eesti keeles nii kiiresti räägin? Veider.

Aga keelega:
Aastaalgusseminaril ütles õpetaja, et novembri lõpuks ainult slovakkiakeelset e-maili. Selleks ajaks peab keel selge olema. Ma ei tea kuidas ma seda teen, sest mu kirjutamine on null ja grammatika pole kõige parem. Sest kui ma räägin kellegagi, siis ma tegelikult ei tea mis sõnadelõpud tuleb panna, panen tunde järgi ja alati ütlen, et parandage mind. Ja siis nad parandavad. Mõnes lauses on pea iga teine sõna valesti ja seepärast pean ma inglisekeelse lause ka ütlema, sest muidu nad ei ole kindlad, et said õieti aru. Aga samas, mõni õieti. Aga tõesti, keel areneb ja äkki lootust see ilusti selgeks ka saada.
Ja poodides ja tänaval ma ka ei kasuta inglise keelt enam. Tegelikult ammu juba. Sest poes, mida mul väga peale tere, ei, jahi ja headaega vaja on? :) Okei, tegelikult nad tihti küsivad veel, et kas kilekotti tahad, kas sooduskaarti on, pane pin-kood vms. Vahest nad jällegi hakkavad rääkima et ilus päev täna ja nii edasi ja siis ma tihti mõtlen, et loodetavasti saan ma ikka aru õieti ja vastan normaalselt, mitte midagi väga valesti. Õnneks keegi mu jutu peale naerma pole veel hakanud :)

Mida teatakse Eestist?
* "Kust sa pärit oled?"  "Eestist." "Da, po russki../aa, venemaa jah, tean küll "
* "Kust sa pärit oled?" "Eestist" "Kus see veel on?"
* "Kust sa pärit oled?" "Eestist" "aa.. on see Aafrikas mõni riik?"
* Kas teil Eestis on internet ja WiFi ka?
* Kas teil on Eestis koguaeg külm?
* Mina: "Jube külm on täna." Vastus: "Sa oled ju Eestist, kas sa pole külmaga harjunud?"- okei, see on enamasti naljaga öeldud :)
* Ja üks asi, kui nad kuulevad, et meil oma keel, siis on nad kindlad, et see on vene keelega sarnane ja imestavad kui ma ütlen, et ei vaid Soome keelega.

Aga ma tihti mõtlen, et mida nad seal geograafia tunnis õpivad, kui Euroopa riikegi ei teata. Ja pärast seda kui ma midagi räägin Eestist neile, on nad nii vaimustuses ja tahvad pilte ja et ma õpetaks eesti keelt jne.. Ühesõnaga tegelikult positiivsed arvamused Eestist.
Kusjuures nüüd nad tegelikult teavad palju Eestist. Enamus on uurinud netist ja nad naeravad meie kõrgeima "mäe" üle pidevalt. :)

Tegelikult siia tulles, ma arvasin, et nad on siin kõtega vehkijad rääkides, aga ei olegi. Või noh, mõned ikka on, aga vähe. Teine asi, ei ole siin midagi nii palju mustlasi nagu kõik arvavad, mina olen ainult korra ühes kohas neid näinud. Ja see vaatepilt ei olnud hirmus, hoopis veider ja naljakas. Lihtsalt nende eluviis on niivõrd teistsugune. 


Lõpetuseks üks pilt ka veel.
Pilt Teile Eestlased, et te kadedad ikka oleksite. :)



Mariliis.:)

Järjekordselt Tatrad

Tere!

Pole jälle úle kahe nädala kirjutanud. Ei ole jälle aega/tahtmist/viitsimist olnud. Ma môtlen, et ma ikka nii laisk. USA-kad kirjutavad peaaegu iga päev ja mina ei viitsi nädalaski úhte lúhikest postitust teha. Ja tänu sellele, et ma laisk olen ja pole nii kaua kirjutanud, ei mäleta ma enam täpselt mida ma teinud olen vahepeal. Seega kirjutan nendest asjadest mis meelde tulevad hetkel. :)

Esimene asi, mis mul meelde tuleb on, et keset úhte inglisekeele tundi mingipäev jooksis direktor klassi sisse ja teatas et 20 minuti pärast maandub helikopter kooli katusele, et me ei kardaks ja teaks mis toimub. Me siis ootasime milal helikopter maandub, vaatasime filmi nii kaua. Kui lôpuks see helikopter maandus jooksis enamus klassisvendadest välja vaatama, osad ronisid aknal ja osad läksid koridori. Tudus nag inimesed näeksid esimest korda helikopterit vôi et see on nagu maailmaime, et kôik nii vaimustuses sellest olid. Terve úlejäänud päeva muust ei räägitudki. Aga see teeb ikka kohutavat lärmi ja puud kooliúmbert on núúd lehtedest paljad.

Jällegi ma ei mäleta mis päev see oli, aga ka meil tuli esimene lumi maha Bratislavas. :) Hommikul kooli minnes oli ikka päris palju lund, aga koolist tagasi tulles oli kôik sulanud juba. Tegelikult nii veider, et lumi maha tuli. Sest nii poolteist nädalat tagasi käisime me veel t-särgiga ôues ringi ja puudel on ka kôik lehed veel rohelised, aga lumi tuli ikkagi maha, môneks tunniks.

Ma arvan, et see oli 26. oktoober kui ma olin Kostolankas, perekond Kostolankade juures :) Järgmisel päeval käisime Galandias, veepargis. Siis sellest järgmisel päeval olime Nitras vanavanemate juures.

30. oktoober oli meil ka viimane koolipäev ja lôpuks ka vaheaeg. Seega 30-nenda hommikul pidime kirikusse minema(ikkagi evangeelne kool) ja seal tund aega istuma ja siis kooli tagasi ja tundidesse. Tunnid olid lúhendatud ja saime úsna vara koju.

31.oktoobril peale lôunat hakkasime Tatardesse järjekordselt sôitma. :) Aga kuna siin on 1.november vaba päev kôigil, siis kôik úritasid 31. oktoobril Bratislavast minema minna. Mis tähendas kohutavaid ummikuid. Juba Auparkist välja saamiseks kulus meil pea tund aega. Ja teisel pool Trnavat oli avarii 5 autoga, mis tähendas veel ummikuid. Seega meie 3 tunnisest sôidust tuli lôpuks 6 tunnine sôit hoopis.
Kui Mayale lasteaeda järgi läksime, helistas YFU, et kuidas läheb, mis teeme jne.. Host-ema siis rääkis, et hakkame Tatardesse ja Poola minema jne. YFU selle peale, et aga vanema luba ja YFU luba välismaale minemiseks on kus? Siis tuli mul ja emal meelde, et oih, seda ju pole. útlesin veel vahele, et mu vanemad teavad sellest ja nad ei ôelnud kúll, et ma ei tohiks minna. YFU siis, et okei, seekord saite loa telefoni teel, aga järgmine kord palun kirjalikku luba. :) Hästi läks sellega. Tôesti, ma ei môelnudki sellele, et luba ju ka vaja, aga noh, vähemalt saime korda ja ei olnud reeglite rikkumist ikkagi. :) Järgmine kord tuleb lihtsalt meeles pidada ja kindlasti luba kúsida vanematelt ja YFU-lt. :)

Aga Tatardes oli imeilus nagu alati. Eriti veel laupäev-púhapäev ei olnud pilvi taevas ja need lumised mäed kuhu päike peale paistab.. Niiii ilus lihtsalt!

Pilte mul hetkel Tatardest eriti ei ole, sest mul sai poolepeal aku túhjaks ja ma ei saanud enam pilte teha. Aga host-ema pidi saatma mulle pilte, nii et pildid tulevad enamus kunagi hiljem siia vôi siis facebooki. :)



Meie hotell seekord. :)
  Aga eile ôhtul tulime siis tagasi Bratislavasse. Tee oli järjekordselt kohutav, ummikuid palju pluss avariid. Natuke ennem Nitrat toimus meie ninaall úks kohutav avarii. 5 autot(vist) oli. Jäime seisma seal. Ema viis úhe raseda naise, kes úhte autot juhtis kiirabile vastu, sest kiirabi ei tulnud piisavalt ruttu. Mina ôega jäime sinna, tema istus úhe naise autos ja ei saanud midagi aru, ma lihtsalt seisin ja vaatasin kuidas kôik jooksevad ja nii kiiresti käis kôik, et ise ka aru ei saanud... Ma ei tea kas ma olen ennem ka siia kirjutanud nedest avariidest, aga see on siin juba teine selline kohutav avarii, mis toimub mu ninaall. Kohutav.

Aga seekord kôik jälle. Ma lihtsalt ei tea mida kirjutada. Aga kirjutage mulle, palun, kommentaaridesse vôi kuhu iganes, mida te tahate, et ma kirjutan. úks pôhjus miks need postitused on nii harvad, on et ma ei tea mida te lugeda tahate. Vôibolla huitab teid úldse miski muu. Seega kirjutage.. Ja kirjutage mulle kirju ja joonistage pilte kaa, eks! :)

Kallid! :)
Mariliis.

16 October 2012

Eesti ja Slovakkia erinevused

Tere!

Nagu lubatud, siis siin on postitus Eesti ja Slovakkia erinevustest. :)


Kool:
  • Siin on ka niiöelda null-tunnid mida Palamusel ei ole. Need algavad 7.20 ja on maksimum kord-kaks nädalas.
  • Parim hinne on 1 ja halvim 5. Et töö saaks sooritatud, pead vähemalt 4 saama.
  • Õpilased ei kutsu õpetajaid mitte õpetaja vaid proua/härra professor.
  • Tunde on ülivähe(5-6-7) vôrreldes Eesti iga päevase kaheksaga.
  • Põhikool on siin 9 aastat ja gümnaasium 4-5 aastat. Gümnaasiumisse minnes ei loe numbreid edasi nagu üheksa, kümme, üksteist ja kaksteist vaid üheksa ja siis hakkab algusest peale üks, kaks, kolm neli, viis. Mina olen 2. klassis, noorematega koos. :)

Pere ja sõbrad:
  • Mäletan selgelt kuidas ELO-l Taavit hoiatati, et Hiinas on poiste vaheline käitumine väga vaba, igatpidi. Ega siin ka väga teisiti pole. Või vähemalt minu tutvusringkonnas. Keegi ei imesta ega vaata imelikult, et poisid alati kooli tulles kallistavad, samuti ära minnes, et poisid üksteisel süles istuvad või üksteise õla peal magavad jne..
  • Kõikidel inimestel on siin hüüdnimi. Ka kui keegi küsib kelleltki, et mis su nimi on, siis ei öelda on päris nime, vaid hüüdnime. Enamus nimedele on "ka" lõppu pandud. Nagu näiteks Maya-Mayka jne..
  • Sõpru ja pereliikmeid tervitatakse ja saadetakse ära põsemusidega. 
  • Siin huvitab inimesi kuidas sul läheb ja seda küsitakse alati kui kokku saadakse ja seda mitte ainult viisakusest. Seega "Ako sa maš?" iga nurga peal. :)

Toit:
  • Piim, mis säilib pool aastat ei ole normaalne. (Johanna, ma mäletan väga selgelt veel meie nägusid kui me nägime kaua piim säilib ja see pole külmkapis. Ka seda mäletan kuidas me kohe piimapaki silte pildistama hakkasime:))
  • Süüakse siin väga harva kartuleid, peamiselt riisi ja makarone. Paistab, et ma läksin Hiina mitte Slovakkiasse. :)
  • Jah, siinne piim on veider, aga ega teised piimatooted paremad pole. Ei ole normaalset hapukoort, keefir maitseb napakalt jne..
  • Olulisem toidukord on siin hoopis lõuna. Mis koosneb peaaegu, et alati supist, praest ja magustoidust.
  • Ühiseid toidukordi, kus terve pere koos laua taga sööb on palju rohkem kui Eestis.

Vaba aeg:
  • Üsna palju aega oma vabast ajast veedetakse perega. Mängitakse kodus lauamänge, minnakse välja sööma vms..
  • Slovakid kasutavad minumeelest KOGUAEG telefoni. Kas siis internetis olemiseks, smside saatmiseks vms..

Keel:
  • Siia tulles arvasin ma, et slovaki keel on üsna sarnane vene keelele jne.. Alguses oligi, paljud sõnad meenutasid vene keele sõnu, aga nüüd olen ma kindel, vene keel ja slovakkia keel on ikka päris erinevad.
  • See grammatika siin, ma ei saa sellest üldse aru. Täiesti võimatu asi. Õnneks mu klassikaaslased lohutavad mind, ega nad ise ka sellest aru ei saa :)
  • Ma olen siin olnud kaks kuud ja ikka veel ajab mind segadusse, see kui keegi ütleb kuskil Hei!Hei!- ma alati reageerin sellele, aga nemad kasutavad seda sõna siis kui nagu millegagi nõustuvad, nagu jah vôi nii.
  • Siia tulles, arvasin ma, et Ahoj tähendab ainult tervitust, aga nad ütlevad seda ka kui hüvasti jäetakse.
  • Tegelikult siia tulles öeldi mulle, et 2 kuud ja keel selge(eelmistel vahetusõpilastel on enamvähem nii olnud), aga noh mul pole keel kaugeltki selge veel.
  • See on veider minu jaoks, et kui ma kirjutan slovaki keeles, PEAN ma rõhumärke kasutama, ilma nendeta on viga.
Ilm, loodus jne..:
  • Üldiselt on siin soojem kui Eestis, küll mitte väga palju, aga on.
  • Veelkord pean ma mainima Slovakkia kõrgeim mägi on Gerlachovský štít, mille kõrgeim tipp on 2655 m, aga Eestis kõigest 318 m. :) Siia tulles ütles ema mulle, et see piirkond siin on tasandik, ma ei uskunud seda, sest ma nägin ümberringi mägesid ju(minu kui eestlase jaoks mäed), aga pärast Tatardes käimist saan ma täiesti aru, et me elame tasandikul.
  • Slovakkia pindala on 49 035 km2 ja Eesti oma 45 227 km2 (peaaegu, et sama suured ju), aga inimesi elab Slovakkias üle viie miljoni inimese, Eestis aga kõigest üle ühe miljoni inimese.
  • Eestis on põld-mets-mets-mets-põld-mets-mets, aga Slovakkias põld-põld-põld-mets-põld-põld-põld.
  • Üks asi mida Eestis on väga vähe on kindlused. Siin aga on neid iga nurga peal ja alati väga ilusad ja suured.
  • Enamus külapoed on kohutavad. Lähen sisse ja vaatan oi üks sai, üks piim ja üks vorst. Rohkem ei midagi.


Neid erinevusi on kindlasti palju veel, aga ma ei oska mitte midagi välja tuua rohkem. Tuleb pikemalt mõelda sellele. :)



Mariliis.:)

15 October 2012

Kaks kuud

Tere!


Täna on möödas täpselt kaks kuud sellest, kui ma Eesti ja eestlastega hüvasti jätsin. Kaks kuud. See aeg on ikka väga kiiresti läinud. Ma ei mõista, kuidas saab olla juba kaks kuud. Alles ma olin ju Eestis, alles ma pakkisin asju ja nüüd juba kaks kuud. Jah, need kaks kuud on olnud siin super toredad. Koguaeg on tegevust, koguaeg on lõbus ja avastan miskit uut.

Paljud praegused vahetusõpilased on teinud juba ammu postituse, kus on kirjas erinevused tolle maa ja Eesti vahel. Selle tegemine on hea mõte, seega ma varastan teie idee ja teen ka selle ära, järgmises postituses, mille loodan homme valmis saada.

Praegu aga räägin, mida ma tegin nädalavahetusel. Selle nädalavahetuse veetsin ma Kõrg-Tatardes.  Kõik seal oli super ilus, tõesti. Eestlased, kadestage. Eesti 318meetrit ja Slovakkia 2655meetrit pole võrreldavgi. Ma ei kujuta ette, kui ilus võib seal olla veel talvel, kui lumi on kõikjal maas jne.. Igatahes väga-väga-väga-väga-väga-väga ilus oli seal.
Igatahes reede õhtul saabusime hotelli International. Seal on Slovakkia suurim golfiplats ja tänu ema sõbrale, kes on seal üks töötajatest või omanikest või ma ei tea kes, saime me need kolm päeva veeta seal peaaegu et tasuta.
Igatahes peale saabumist ja asjade tuppa viimist, otsustasime, et läheme mängime tunnikese golfi. Maya sai ju omale sünnipäevaks sellelt ema sõbralt golfikepid, -pallid ja -koti.  Nii me siis läksime. Aga meie tunnist ajast sai märkamatult peaaegu 3 tundi. Kuna läks pimedaks, siis otsustasime sisse ujuma ja saunadesse minna. Pärast seda läksime sööma ja kuna tagasi tulles oli kell juba kümme, läks Maya magama ja meie host-emaga alla kohvikusse või baari või kuidas iganes seda ka ei nimetata.